Ekraani film on tuntud ka kui "ring film" või "kardina film". Suurekraanfilm, mis ilmus 1970. aastatel. Laskmine ja sõelumine on kõik väga laia nurgaga kalasilmade objektiiv. Audiitor on kuplikujuline ja ekraan on poolkerakujuline. Seda ümbritseb publik ja ekraan on nagu taevas.
Kuna ekraanipilt on suur ja selge, laieneb publik publiku tagaosale, millele on lisatud stereoheliga heli, nii et vaatajaskond on stseeni keskel, efekt on väga tugev. Dünaamiline tantsusaal kasutab 70 mm projektsiooniseadmeid. Poolkerakujuline ekraan on 18 meetri läbimõõduga. Kui publik vaatab filmi, on kogu pilt kaetud sfääridega ja ekraani serv on välja lülitatud. Läbilaskev metallist ekraan ja kuue kanaliga stereoefekt muudavad publiku nauditavaks pidevalt muutuva ja pidevalt muutuva ilmaga. Kino dünaamiline platvorm on kõrgtehnoloogilise süsteemi projekt, mis integreerib hüdraulika, elektrilise automaatika juhtimise ja arvuti animatsiooni. Platvormkanduril istudes saab kogu kandjat üles-alla tõsta, kallutada vasakule ja paremale, kallutada edasi-tagasi, saate kosmoselaeva simuleerida, et kutsuda ruumi, või saate simuleerida sukelduvat, et nautida imelikku stseeni. veealune maailm. Realistlike piltide ja platvormkandjate liikumisega saavad inimesed oma rolli tahtmatult sisestada, mille tulemuseks on väga reaalne ja põnev eriline tunne.
Kardinafilm on film, mis näitab ekraani kui kolju, mida nimetatakse ka "kuuliekraanil". Selle särav ekraan on laiekraan, mis areneb piirini ja pöördub taevasse. See on nagu suur rauapott, mis katab allpool olevat publikut. See särav ekraan oli algselt poolkujuline. 1939. aastal kasutati New Yorgis toimuval maailmakonverentsil viis projektorit, et kuvada poolkeraelsel ekraanil tohutu komposiit pilt. Tol ajal ma nägin seda. Filme huvitavad inimesed on üllatunud. Teises maailmasõjas näitasid mõned riigid, et õhukaitsekoolituse harvaesinev ekraan näitas vaenlase lennukit. Seda arendati alles 1970ndatel aastatel. Kardinate filmid on enamasti võetud eraldiseisva pildistamise ja eraldiseisva projektsioonina.
